Nautimise käsk

Hasso Krull
Eesti Ekspress 1.6.2000


Üks kõige tavalisemaid kujutelmi ühiskonnast on see, et ühiskond püsib kollektiivse moraali toel. Moraal omakorda seisab koos käskudest ja keeldudest, mille põhjendus võib olla religioosne (kümme käsku), aga võib olla ka ilmalik.

Kuigi käsud on põhjendatud ratsionaalselt, ei järgi me neid siiski ainult kaine arvestuse toel. Igale käsule eelneb surve, mis omakorda on käsk ja mida on mõnikord nimetatud südametunnistuseks, mõnikord kohusetundeks. Kohusetunne on “käsk täita käsku”, sund täita oma kohust, ja kui me ei ole seda teinud, mõistame end kõigepealt hukka ise: tuntud vormel selle kohta on “südametunnistuse piin”.

Klassikaline psühhonanalüüs nimetab seesmist survet, mis sunnib inimest kohust täitma, üleminaks ehk superegoks. Ülemina valitseb mina üle, pannes inimese tegema asju, mis näivad olevat tema enesealalhoiu vastased või koguni kahjulikud. Selliseid asju on palju rohkem, kui tavaliselt arvatakse: ülemina pole altruistlik, ta nõuab kohusetäitmist kohuse enese pärast ja tahab, et seda nauditaks.

Hiljuti on Slavoj Zizek, sloveeni koolkonna tuntuim mõtleja, analüüsinud ülemina survet tänapäeva Läänes. Zizek lähtub nn riskiühiskonna teooriast, mille järgi praegusaja inimene polevat enam määratud väljaspoolse käsuseadusega. Kõik tema määratlused, alates seksuaalsest orientatsioonist ja lõpetades etnilise kuuluvusega, on järjest rohkem indiviidi enese valida. Indiviid peab leidma oma käitumiskoodi ise, peab õppima ise, kuidas elada ja suhelda, kuidas puhata, kuidas kasvatada lapsi, mida ja kuidas süüa jne. Asjad, mis varem olid enesestmõistetavad, on nüüd valiku küsimus. Kõik valiku riskid on indiviidi enses kanda. Kuna niisugune ühiskond eeldab suurt tolerantsust, nimetab Zizek seda ka lubavaks ühiskonnaks (permissive society).

Lubava ühiskonna püsimine sõltub mõistagi jälle kollektiivsest moraalist. See kollektiivne moraal sisaldab palju piiranguid ja keelde, mida on nüüd ehk rohkemgi kui varem, sest lubav ühiskond on keerulisem. Ameerikas on need piirangud ja keelud võtnud “poliitilise korrektsuse” kuju (seda fenomeni kiputakse Eestis liiga kergekäeliselt kritiseerima, nähes ainult ta silmakirjalikumat poolt ja mõistmata tema paratamatust). Jääb mulje, et uued piirangud ja keelud moodustavadki juba uue käsuseaduse, mis tuleb lihtsalt omandada, hoolimata sellest, kas me ta sisu mõistame või ei.

Ziseki meelest pole aga tänapäeva Läänt valitsev superego siiski mitte poliitiline korrektsus. Poliitiline korrektsus on ainult norm, millest üleastumine harva (kui üldse kunagi) tekitab südametunnistuse piinu. Lubava ühiskonna tõeline käsk on midagi hoopis muud. Ühe sõnaga võtab selle kokku reklaamlausetes alatasa korduv hüüatus: “Enjoy!”

Käsk nautida on ainus väljaspoolne käsk, mida riskiühiskonna inimene tõsiselt võtab. Ülemina pöördub siin inimese poole otse, ilma vahendavate viguriteta (lacanlikus psühhoanalüüsis on “naudi!” tegelikult igasuguse ülemina nõue). Tundub, nagu polekski riskide kaudu saavutatud vabadusel mingit sisu, kui seda ei suudeta nautida. Seepärast naudib tänapäeva inimene iga hinna eest: ta naudib ka siis, kui midagi nautida pole (Zizek toob Viagra näite, kuid viidata võiks veel paljudele stimulantidele, antidepressantidele jne). Nautimine on käsk, mille täitmata jätmine tekitaks väljakannatamatuid südametunnistuse piinu. Igaüks, kes astuks üle nautimise käsust, oleks juba paaria, vääritu olevus, kellele ei tasuks enam kaasa tunda. Kuni aga indiviid veel pingutab, et nautida kõigest väest, väärib ta igal juhul lugupidamist, ükskõik milline ka poleks tema “eetiline pale”.

Võib küsida, kas olekski võimalik kujutleda inimest, kes oleks naudingu suhtes ükskõikne? Tundub, et ei -- ja nii võikski küsimuse sulgeda. Ometi ei tähenda nautimise käsk mitte seda. Kui vaatame pisutki enese ümber, näeme igal pool lauseid, mis rõhutavad nautimist kui üleinimlikku kohustust, jumalikku paratamatust, millele peab alluma vastu vaidlemata. Niisamuti näeme pingsat, hoolikalt disainitud nautimist, mis on heaolu sümbol, edukuse märk jne. Nautimise käsule vastanduvad ehk ainult mõned alternatiivkultuurid. Nüüd võibki uuesti küsida, kas sellisel juhul pole naudingu ja vabaduse vahel teatav lõhe? Ja kas tuleb moodsale superegole alistuda tingimusteta?

Tõsi, nautimise käsk on mistahes ülemina käsk, olgu avalikumalt või varjatumalt. Kui me aga kujutleks, et tõeline hüve on võime käsule mitte alistuda? Mõtiskledes seejuures näiteks Epikurose sõnade üle:

“Ihade hulgas on mõned, mis on loomulikud ja paratamatud, mõned, mis on loomulikud, aga ei ole paratamatud, ja mõned, mis pole loomulikud ega paratamatud, vaid tekivad põhjendamatu arvamuse tulemusena.”